Kõik uudised

Kui eelmisel kahel talvel oli Tartu jõululinna tõmbenumbriks kanapere, siis nüüd rikastavad suurte ja väikeste kalateadmisi akvaariumites ilutsevad kohalikud kalaliigid.

Vaadates aknast välja, on selge – sügis on kindlalt kohal. Mida see tähendab kalasõbrale? Ikka seda, et enam ei saa suvisel Saaremaal suitsulesta ega Peipsi ääres tinti mekkida. Samuti on keeruline vihmasel koduhoovil lõhekülg grillile asetada või jõekaldal uhhaad keeta.

Ikka juhtub, et kalavetelt tullakse tagasi üllatavalt uhke saagiga või on kaupluses käimas kampaania, mille käigus saab värsket või kala poolmuidu – kuidas kõik see kala säilitada? Tehkem seda sügavkülmikus, mida paljud kalasõbrad veidi võõristavalt vaatavad. Enamasti muretsetakse külmutatud kala maitseomaduste pärast, samuti ei meeldi mõnele sulatatud kala tekstuur. Põhjuseta! Tegelikult ei ole need probleemid absoluutselt ületamatud – lihtsalt on vaja teada paari nippi ning kala maitseb just nagu ei olekski ta püügi ega panni vahel oma aega oodanud. Pole sugugi vahet, kas püüdsid kala ise või juba ostsid selle külmutatult – ka poe jääleti kalad külmutatakse värskelt pärast püüki.

Karpkalu on kodustatud ja kasvatatud juba aastatuhandeid. Näiteks on Hiinas vesiviljelusest jälgi lausa 2400 aasta tagant. Samuti on teada, et vanadele roomlastele meeldis end karpkalast valmistatud roogadega kostitada. Samuti on karpkalad levinud ka ilukaladena ning neid võib tihti kohata aasiapärastes koi-tiikides. Keskendugem siiski täna söögiks mõeldud karpkaladele, mis tänu kohalikele kasvandustele meie toidulauale värskelt jõuavad.

Huvitav fakt – niiske ilmaga suudab angerjas maismaal elus püsida kuni 36 tundi ja läbida vingerdades üsna pikki vahemaid. Siit on sündinud ka üle terve Euroopa levinud legendid angerjatest, kes öösiti põldudel hernevargil käivad. Teadus on siiski tõestanud, et herneid angerjad ei söö ja maismaal liikumist kasutatakse vaid äärmisel vajadusel, et jõuda angerjate kudemisalale Sargasso meres.

Looduses on Siberi tuur haruldane liik, kes on punasesse nimekirja kantud eriti ohustatud liigina. Tuura loodusliku leviala probleemide peamisteks põhjusteks tööstuslik püüdmine, röövpüük ja reostus. Õnneks on tegemist probleemidega, mida annab kasvanduses vältida ja nii saab kalasõber enda maitsemeeltele pakkuda tuurast valmistatud kuninglikke hõrgutisi.

Kui meri- ja jõeforell on siinsetes vetes kohalikud elanikud, siis vikerforell on tegelikult ameeriklane, kes toodi Eestisse alles aastal 1897. Vikerforelli on varemalt püütud loodusesse asustada, kuid püsivalt pidama ei ole see kala meie vetesse jäänud. See ei takista sugugi vikerforellil olemast üks populaarsemaid Eestis kasvatatavaid kalu – seda tänu mitmetele forellikasvandustele.

Eestlased tunnevad säga peamiselt kui „seda vahvate vuntsidega kala“. Tavaline säga (Silurus glanis) on Eestis aga looduskaitse all ning püütud kalad lastakse jõkke tagasi. Nii ei saa paraku kohalikust sägast valmistatud roogi valmistada ega mekkida. Kuid sägaliste grupis on palju kalu ja õnneks on meil maailmatasemel angersägade (Clarias gariepinus) kasvandus siinsamas Eestis, Võrumaal.

Kui mõtlete, mida sel nädalal süüa teha, siis vastust ei pea kaugele otsima minema – kalakotletid kõlavad imehästi! Olgu selleks haug, ahven, koha, latikas, särg või mõni muu kala, agaramad kokad püüavad tooraine ise, kel aga võimalus puudub, sel jääb kala konksu otsa poeletilt. Tuntud telenägu ja füüsik Aigar Vaigu ning kokk Merle Liivak näitavadki, et hõrgud haugikotletid ei vaja  palju komponente. Jagades kasulikke nippe, valmistavad nad  kalakotletitaigna, mis peagi pannilt taldrikusse jõuab. Kes veel ei tea, siis kalakotletitaigna tegemine – see on käkitegu. Kui võimalik, võtke pere väiksemad kampa, päästke valla loovus ning valmistage koos ühed maitsvad haugikotletid.