Angerjas ehk euroopa angerjas on kalaliik angerlaste sugukonnast. Rahvapärased nimetused on veel usskala, libekala, mereuss, pikk, ponk, pats, nulk jm.
Kirjeldus
Keha madujas, ristlõikes peaaegu silinderjas, sabaosas rohkem külgedelt lamenenud. Keha kesk- ja tagaosa ümbritseb selja-, saba-, ja pärakuuimest moodustunud väga pikk uim. Lõpuseavad kitsad, paiknevad ümarja välisservaga rinnauimede alustel. Suu otsseisune, hambad peened, pole teravad. Silmad väikesed. Pea ülaltvaates kas kitsas või lai. Kitsas pea kujuneb siis, kui põhitoiduks on väikesed objektid (peamiselt selgrootud), lai pea suurte toiduobjektide (eeskätt kalade) rohke tarbimise korral. Nahk limane, tillukesed piklikud soomused sügaval nahas. Mage- ja riimvees toituvatel ning kasvavatel angerjatel selg hallikas- või oliivpruunist mustani, küljed tavaliselt kollakad, pronksi- või vasekarva, vahel hallikad, kõht valkjas, harva hõbejas. Kudemisrändele asunud nn. hõbeangerjatel selg tume kuni must, küljed ja kõht hõbedased, silmad tugevasti suurenenud.
Eluviis
Angerjas eelistab mudase põhjaga madalat suvel hästi soojenevat vett, ta ei ela ummuksisse jäävates veekogudes. See kala on öise eluviisiga, päeval peitub mudasse või kivide ja rampade varju. Talvel soikeseisundis.
Põnev fakt: Tungival vajadusel võivad roomata märga rohtu mööda ühest veekogust teise, sest ta hingab naha kaudu.
Toitumine
Peamiseks toiduks põhjaloomastik, suurematel ka väikesed põhjaeluviisiga kalad. Sööb aktiivsemalt öösiti, kasutades seejuures oma erakordselt peent haistmismeelt. Talvel ei söö, kudemisrände ajal peab paastu.
Levik
Laialt levinud Atlandi ookeani põhjapoolel Sargasso merest läänesuunas Põhja-Aafrikani ja
Euroopani. Looduslik levila haarab Euroopa ja Põhja-Ameerika rannikumere. On ka Islandi vetes.
Lääne-Eesti sisevetesse tuleb peamiselt Pärnu ja Kasari jõgede kaudu, Lõuna-Eestisse Koiva ja Mustjõe ning Daugava ja Pedetsi jõgede kaudu. Varem tuli Narva jõest Peipsisse ja sealt Emajõkke ning Võrtsjärve.
Sigimine
Läheb kudema koduvetest kaugemale, Atlandi ookeani kõige soolasema ja soojema veega piirkonda, mis tuntud Sargasso merena. Kudemisrännet alustanud emased on meie vetes enamasti 65-85 cm pikkused, isased neist aga peaaegu poole lühemad (35-45 cm). Ränne pärivoolu (mere suunas) toimub harilikult juulist oktoobrini. Läänemere kesk- ja lõunaosas omandavad hõbemusta pulmarüü ja süvaveekaladele tüüpilised suured silmad. Kudemisrände ajal ei toitu üldse. Koetavad marjaterad on väikesed, ent hästi rohkearvulised (suhteline viljakus arvatakse olevat keskmiselt 1500 marjatera ümber).
Kasv ja vanus
Eesti vetes on angerjas15–96 cm pikkune 0,004–1,6 kg raskune, olenedes vanusest. Teiste kaladega võrreldes võib seda kasvutempot pidada keskmiseks.
Väljapüük
Eesti peamiseks angerjapüügipiirkonnaks on muutunud Võrtsjärv. Et sealsed varud looduslikul teel ei täiene, siis püsivad need vaid sisselastud klaasangerjate arvel. Eesti rannikumeres angerjasaak enamasti vaid 10–20 t aastas. Peipsist saadakse Võrtsjärvest lahkunud angerjaid kuni 0,5 t aastas, teistest Eesti siseveekogudest veelgi vähem. Töönduslik angerjapüük toimub peamiselt mõrdadega, meres kohati ka põhjaõngedega. Tähtsamad püügihooajad on mais-juunis ja augustist oktoobrini. Peamine harrastuspüük toimub piiratud arvu põhjaõngedega. Viimaste söödaks soovitatakse kasutada vaid suuremaid vihmausse ehk ööusse (angerjate lemmiksööta) või väikeseid kalu. Tavaline väiksem vihmauss ei sobi, sest seda võtavad peamiselt alamõõdulised angerjad.
Kasutamine
Angerja liha on erakordselt maitsev ja väärtuslik, väga kõrge rasvasisaldusega (10-40%) ja kalorsusega (300-400). Töötlemiskaod on väikesed, ca 15-20% angerja üldkaalust.
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Angerjas (Anguilla anguilla).