Karpkala

Karpkala ehk sasaan on kalaliik karpkalalaste sugukonna päriskarpkalalaste alamsugukonna perekonnast karpkalad ehk sasaanid. Rahvasuus teatakse teda ka kui karp, karvikala, karbikala.

Kirjeldus

Kodustamata looduslik lähtevorm sasaan erineb aretatud kultuurvormidest suhteliselt pikema ja ümarama keha poolest. Keha kaetud suurte ja tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Kultuuristatud karpkala keha on kõrgem, külgedelt rohkem lamenenud. Soomuste hulga ja paiknemise järgi eristatakse üleni soomustega kaetud kehaga soomuskarpi, selle vastandit täiesti soomusteta nahkkarpi ja vahepealseid hajuspeegel- ning ridapeegelkarpi. Eestis kasvatatakse peamiselt soomus- ja hajuspeegelkarpi. Neeluhambad kolmes reas. Seljauim pikk, pärakuuim lühike. Selg tumepruunist mustani, küljed hõbedasest kollaseni, kõht valge või kollakas. Selja- ja sabauim tumedad (viimane mõnikord punakas), teised uimed heledamad. Isastel kudemisajal peas, lõpusekaantel ja rinnauimedel nõrk helmeskate.

Levik, eluviis

Praeguseks on karpakala introdutseeritud üle maailma. Kindlalt dateeritud andmed karpkala toomisest Kuramaalt Eestisse pärinevad 1893. aasta detsembrist, kui Kuremaa järve lasti 200 kg poolekiloseid karpe. Samal aastal asustati karpkala ka Kodijärve, Tilsi järve, Meeri tiiki, Aakre paisjärve jt Lõuna-Eesti seisuveekogudesse. Elab ka Võrtsjärves ning Peipsis. Koos kalakasvandustest lahtipääsenud liigikaaslastega on karpkala muutunud meie vetes üsna tavaliseks. Ta eelistab seisvat või aeglaselt voolavat vett, rikast veetaimestikku ja mudast põhja, tabatakse ka suuremates jõgedes (Emajõgi, Pärnu jõgi jt.). Talub üsna hapnikuvaest vett, talvel uinakus.

Sigimine

Aeg-ajalt arvatakse karpkala kudevat ka Peipsis, Võrtsjärves, Matsalu lahes ja Väinameres, kuid järelkasvu kohta kindlaid andmeid pole. Kalakasvandustes saab karp suguküpseks enamasti neljandalviiendal eluaastal, kaaludes vähemalt 1 kg, ent sugukaladeks sobivad paremini vanemad (6-11-aastased) isendid. Mari küpseb ja väljutatakse portsjonite kaupa, seetõttu on kudemine pikk, ulatub juulisse. Kollakad või rohekad 1,4-1,5 mm läbimõõduga marjaterad kleepuvad veetaimede külge. Absoluutne viljakus on Ilmatsalu majandis olnud reeglina 150 000-600 000, suurtel emastel kuni 1,3 milj marjatera.

Toitumine

Noored söövad zooplanktonit, vanemad peamiselt põhjas elavaid selgrootuid, samuti taimtoitu, võimaluse korral ei põlga ka kalade noorjärke. Kalamajandites katab osa söödavajadusest looduslik või tehissööt.

Kasv ja vanus

Eesti looduslikest vetest püütud karpkalade vanust ja kasvutempot pole määratud. Tiigimajandis on harilikult 0,025–10 kg ning vanus 10. Meie teiste kaladega võrreldes on see väga kiire kasv.

Majanduslik tähtsus

Kiirekasvuline üsna hea lihaga kala, põhiline soojaveelise kalakasvatuse objekt. 1990ndatel langes karpkalakasvatus ebaküllaldase tasuvuse tõttu tugevasti.

Põnev fakt: Karp on hea spordikala, sest teda on raske kätte saada – ta on kaval ning kätte saamise korral väga energiline. Tihti tuleb karpi välja tõmbamiseks “väsitada” ca 15 minutit.

Karp toiduna

Liha keskmise kvaliteediga (rasvasisaldus 2-6%, kalorsus 100-150).

 

Allikad: Kalapeedia Eesti kalastuse entsüklopeedia. Karpkala ehk sasaan (Cyprinus carpio).

 

Kalatoitude retseptid

Võrgud juba vees, aga retsept valimata? Leia maitsvaid ja huvitavaid kalaroogasid lõunaks, õhtusöögiks või suuremaks pidustuseks!