Läänemere tursk on atlandi tursa alamliik. Tavakeeles kannavad mõlemad nime tursk.
Kirjeldus
Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea üsna suur, eest kitsas, suure suuga. Ülalõug ulatub alalõuast ettepoole. Hambad lõugadel peened, arvukad. Alalõua all väike, kuid hästi märgatav paaritu poise. Nahk peente vähemärgatavate tsükloidsoomustega. Pea paljas. Küljejoon kulgeb algul keha ülemisel poolel rööbiti seljajoonega, laskub siis sujuvalt keha keskjoonele, sabapoolses osas muutub katkeliseks. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Läänemere tursa värving on on üldiselt kontrastsem, sageli tumedam ja kirjum kui atlandi tursal. Sügavalt püütavad tursad on aga ka Läänemeres kahvatumad ja hallimad.
Läänemere tursale on iseloomulik mõnevõrra erinev ujupõie ehitus. See on veidi suurem ja vähem elastne kui tüüpilisel vormil, sarvelaadsed jätked selle eesosas on suguküpsetel (üle 30 cm) isenditel tavaliselt väga pikad ja mähitud kokku päsmakeseks.
Suurus
Läänemere tursa keskmine pikkus täiskasvanul on 40–60 cm ja kehamass 0,8–1,5 kg. Eluiga on keskmiselt 9–10 aastat, maksimaalselt 17 aastat.
Levik
Läänemere tursk asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas (laiemalt on levila Bornholmi saarest ida poole kuni Botnia lahe keskosani ja Soome lahes Neeva laheni).
Tursaparved on väga liikuvad. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe.
Eluviis
Tursk on eranditult merekala, kes elab avamerel suurtes sügavustes ja põhja lähedal. Ta on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili.
Toitumine
Tursk on röövtoiduline, kes sööb peamiselt räime, kilu, ka lesta ja oma nooremaid liigikaaslasi. Esimesel kahel eluaastal toitub peamiselt koorikloomadest ja hulkharjasussidest.
Sigimine ja arvukus
Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70–100 m sügavuses veebruarist oktoobrini. Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga. Vastavalt Läänemere soolsuse, veetemperatuuri ja hapnikurežiimi perioodilisele muutumisele on muutunud koelmute asukohad, kahanenud või suurenenud tursa varud, seoses sellega ka tursa arvukus meie rannavetes. Marjatera läbimõõt on 1,5–2,0 mm, hulk 500 tuhat kuni 7 miljonit.
Põnev fakt: Kudemise ajal võib olla isakala vaenulik, sest ta hõivab omale territooriumi. See kujutab teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber.
Väljapüük
Huvikalastajatele on tursk olnud hinnatud püügikalaks tema massilise arvukuse perioodidel. Talvisel ajal püütakse teda merejäält sügavamatest paikadest suhteliselt suurte ja raskete tirkudega, jäävabast veest tonkadega. Madala arvukuse ajal sihipäraselt tursapüügil ei käida, kuid vahetevahel saadakse üksikuid turskasid kaaskalana nt lestapüügil. Tursavarud meres sõltuvad oluliselt toiduks vajalike kalade arvukusest. Töönduslik alammõõt on 33 cm.
Tursk söögina
Tursk on tähtsaim põhjalähedase eluviisiga töönduslik kalaliik kogu maailmas. Tursamaks sisaldab palju A- ja D-vitamiini ning sellest toodetakse kalamaksaõli. Tursa liha on rasvavaene (0,2…0,9 %), kuid maitsev ning on seetõttu sobiv dieettoiduks.
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Läänemere tursk (Gadus morhua callarias).