Kiisk, ehk harilik kiisk on kalaliik kiiskade perekonnast ahvenlaste seltsist. Eesti keeles teatakse teda ka kui harjakala, jõekusk, kiiss, kusekala, nakk, okaskala, rõkkam jm
Kirjeldus
Keha jässakavõitu, külgedelt kergelt lamenenud. Pea lühike, ninamik tömp. Lõpusekaas lõpeb tugeva ogaga, eeskaane serval 5-12 teravat oga. Silmad suhteliselt suured. Üks ühine kaheosaline seljauim. Selg ja külgede ülapool rohekaspruun kuni hallikasroheline, rohkete tumedate täppidega. Küljed altpoolt kollakad, kõht valkjas. Rind mõneti punakas. Keha kaetud rohke limaga. Selja- ja sabauim täpilised, rinnauimed ja pärakuuim valkjad, kõhuuimed kollakad. Värvus sõltub elukohast: liivase põhjaga vetes heledam kui mudase põhjaga paikades.
Levik
Euroopa kesk- ja põhjaosa, Siber ida poole kuni Kolõma jõeni.
Viidud kogemata (koos teiste kaladega) USA-sse Minnesota osariiki, kus paljuneb edukalt. Eestis elab poolteisesajas järves, mõnekümnes jões ja rannikumeres.
Eluviis
Põhja hoiduv üsna paikse eluviisiga väike parvekala. Talvel sügavamates kohtades. Pea kõikjal, kus elab, on suure arvukusega. Agressiivse käitumisega.
Sigimine
Eestis saavad emased suguküpseks enamasti 2-3-aastaselt, isased keskelt läbi aasta nooremalt (5,5-7 cm). Kudemine algab tavaliselt aprilli teisel poolel, kestab paar kuud. Koeb reeglina 0,5-3 m sügavuses liiva-kruusa-kividega kaetud põhjale või taimedele. Küpsed kollakad 0,7-0,9 mm läbimõõduga marjaterad väljutatakse harilikult kolme portsjonina (neist esimene on kõige suurem). Marja väikese kala kohta on tohutult palju: absoluutne viljakus reeglina 6000–70 000 marjatera, suhteline viljakus 800–1200 marjatera. Haudeaeg tavaliselt 10–20 ööpäeva. Tibatillukesed vastsed on algul üsna abitud – nad peavad põhjas lebades kosuma 3-4 ööpäeva, siis hakkavad tegema ujumisharjutusi.
Toitumine
Vastsed ja algul ka maimud söövad zooplanktonit, sügise poole algab üleminek zoobentosele. Teisest eluaastast alates põhitoiduks põhjaloomastik, eelkõige surusääsklaste vastsed. Kiisk on suur marjaõgard: kevadel hävitab tindi, meritindi ja räime marja, hilissügisel rääbise ja siia oma. Suuremad kiisad ei heida armu ka väikestele kaladele (suurjärvedes põhiliselt tindile, riimvees mudilatele ja ogalikule). Toitub aasta ringi, kuid talvel üsna loiult.
Kiisk on aga kalanduslikult kahjulik kala: tavaliselt suure arvukuse tõttu on ta teistele parematele kaladele tülikas toidukonkurent ja sealjuures ohtlik marjasöödik.
Kasv ja vanus
Kiisa kasvutempo on väga madal: aastased kalad harilikult 4,5-5,5 cm ja kaal 0,8-1,5 g, kolmeaastased 9,5-10,5 cm ja 8-12 g, viieaastased 13-14 cm ja 22-30 g, seitsmeaastased 16-18 cm ja 50-70 g, kümneaastased 21-23 cm ja 115-150 g. Emased ületavad isaseid kasvutempo ja eluea poolest. Matsalu ja Pärnu lahtedes kasvab märksa kiiremini kui järvedes.
Tähtsus
Töönduslikult kohati (näiteks Peipsis) üsna oluline. Saak arvatakse põhiliselt loomasöödaks mineva väheväärtusliku peenkala hulka. Harrastuskalastajaile (eriti algajaile) populaarne püügiobjekt. Võtab innukalt käsiõnge, põhjaõnge ja tirku.
Kiisk toiduna
Kiisa liha on ahvena ja koha omast rasvasem (2-6%), kõrgema kalorsusega (90-120) ning väga maitsev. Kiisauhhaa on Peipsi ääres ja mujalgi üpris kõrgelt hinnatud, ent kiisa kulinaarset mainet vähendab tugevasti tema väiksus, luisus ning halb töödeldavus.
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Kiisk (Gymnocephalus cernua)