Jõesilm on silmlaste sugukonda silmude perekonda kuuluv keelikloom.
Sageli peetakse teda kalaks, kuid evolutsiooniliselt on ta enamusest kaladest märksa madalama arengutasemega. Eestis on jõesilmu rahvapärased nimetused jõesutt, nõgenool, silmus, sutikala, üheksasilm.
Kirjeldus
Angerjalaadse kehaga kala. Kõhrest skelett, sarvainest hambad ja limane, soomusteta nahk, pole paarisuimi ega eristunud sabauime. Jõesilm on ülalt tinahall, alt kreemjas, kuderände ajal kollakas. Jõkke kudema tulnud isendeil selg tume (oliivroheline, pronksjas või must), küljed sinakashallid või hõbejad,kõht valkjas, harva must. Seljauimed eraldi, v.a kudemisajal. Põnev fakt: Kas teadsid, et jõesilmal ei ole lõugu?
Levik
Läänemere, Põhjamere ja Vahemere lääneosa vesikondade vooluvetes ja rannikumeres.
Tavaliselt elab jõesilm vastsena (liivasonglasena) jõgedes, täiskasvanuna laskub merre ja sealt tuleb tagasi jõkke üksnes kudema. Suve lõpul või sügise algul kogunevad jõesilmud jõesuudmete lähedale, kust suunduvad jõgedesse. Ränne algab mõnel pool juba mai lõpul ning kestab pidevalt suurenedes kogu suve ja sügise, saavutades maksimumi septembris-oktoobris, aga Liivi lahe vesikonnas novembrisdetsembris.
Jõesilmul väljendub selgelt negatiivne reaktsioon valgusele ja ta kardab isegi kuuvalgust. Sellepärast sõltub tema ränne Kuu faasidest. Kõige intensiivsem on see pilves ilmaga kuuloomise ajal. Kuu kasvades silmusaagid vähenevad ning pilvitu taeva ja täiskuu korral silmud peaaegu ei rända. Ometigi on teada ka silmu päevase rände juhtumeid, aga need on toimunud sombuse ilmaga väga sogases vees.
Toitumine
Täiskasvanud jõesilm on parasiitne röövkala. Imilehtri abil puurib ta end ohvri (ennekõike haigete ja vigaste kalade) külge ning toitub tema verest, kudedest ja siseelunditest. Kõige tavalisemad saakloomad on räim, kilu, meriforell, lõhe, säinas, tursk ja meritint.
Sigimine
Silmud jäävad jõkke peaaegu aastaks, ilma et nad toituksid. Selle ajaga muutuvad nad oluliselt. Neil valmib mari või niisk. Kudemine algab vee temperatuuril 9-10 kraadi C juures tavaliselt mai algul, kestab kuu aja ümber, toimub põhiliselt 12-18 kraadi juures. Isane valmistab sobiva pesalohu. Kudemiskoha sügavus on 0,3–1,5 m. Marja viljastamisega kaasnevad paaritumismängud, kus iga emase kohta tuleb 1– 6 isast. Kui mari on koetud ja viljastatud, kaetakse see hoolikalt kruusaga. Suhteline viljakus on 350 marjatera ümber. Pärast kudemist täiskasvanud silmud hukkuvad, sest nad on kaotanud võime toituda.
Väljapüük
Jõesilmu püütakse mitmesuguste püünistega, näiteks mõrdade ja torbikutega. Enne II Maailmasõda püüti Eestis silmu kuni 100 tonni aastas, praegu on saagid 4-10 korda väiksemad.
1950-ndail alustati Narvas ja Sindis silmumarja kunstlikku hautamist, vastsed lasti jõgedesse. Töid jätkati vaheaegadega 1990ndate alguseni. Tulemusi pole selgitatud.
Jõesilmu püük on Eestis keelatud 1. märtsist 30. juunini.
Jõesilm toiduna
Jõesilm on maitsva liha ja suure toiteväärtusega. Rasvasus 12-17%, kalorsus 190-200 kcal / 100 g. Tal puuduvad sapp ja luud. Kudema minevatel kaladel on ka sooltoru mandunud ja selles pole seedimata toidujäänuseid. Töötlemiskaod on väikesed (5-10%).
Allikad: Kalapeedia. Eesti kalastuse entsüklopeedia. Jõesilm (Lampetra fluviatilis).