Kammeljas

Kammeljas, ka harilik kammeljas on kalaliik lestaliste seltsi kammellaste sugukonna perekonnast kammeljas. Eesti randades teatakse teda ka kui kamm, kammelas, kameljas, kivikammeljas, kivilest ja ka gamma.

Kirjeldus

Kammeljas on meie lestalistest kõige ümarama kehakujuga. Tema suu on suur suupilu ettepoole üles suunatud, ulatub silmade alla, alalõug veidi etteulatuv. Mõlemad lõuad tugevad, mitme rea väikeste teravate hammastega. Ka sahkluul on hambad. Kehal ja peas paiknevad hajutatult teravad, erinevas suuruses soomusjad luukühmud, peamiselt silmade poolel, eriti tihedad (aga väikesed) on need peas. Küljejoon, mis keha tagaosas kulgeb piki keha keskjoont, teeb keha eesosas rinnauime kohal järsu kaare üles. Keha silmade pool on tavaliselt hallikas kollakas, ka oliivrohekalt tumepruun, tõmmude tähnidega või marmoreeringuga eriti uimedel; vastaspool valge või nõrgalt pigmenteeritud laikudega. Väga harva esinevat parempoolsete silmadega kammeljaid. Samuti esineb albiinosid, so täiesti pigmenteerumata, praktiliselt valgeid kammeljaid. Aeg-ajalt kohtab ka pimedal küljel oleva lisaküljejoonega isendeid jms.

Levik, elupaik

Ta eelistab pisut soolasemat vett. Meil on kammeljas tuntum lääne-saarte avamerepoolsetes rannikuvetes ja ka Liivi- ja Soome lahes. Püünistesse on teda sattunud aga praktiliselt kõikjal meie rannikumeres.

Toitumine

Väiksemad isendid söövad eelistatult müsiide, kirpvähke, kakandilisi, suuremad isendid eelistavad räime, seejärel kilu, luukaritsat ja väikest tobiat. Magudest on leitud ka lepamaimu ja ahvenat, samuti meie vete jaoks haruldast raudkiiska. Kammeljas sööb ka limuseid: vesikinga ja südakarpi. Üleminek valdavalt röövtoidule toimub koos suguküpsuse saabumisega.

Sigimine

Kammelja mari on pelaagiline (ujuv) ning kudemine oleneb suurel määral vee soolsusest ja hoovustest koelmualadel. Siinsetes vetes koeb kammeljas tavaliselt mai keskpaigast juuni lõpuni. Üksikuid jooksva niisaga isaseid kohtab aga veel ka juuli teisel poolel. Sõltuvalt elupaigast ja kevadisest vee soojenemise kiirusest kudeaeg varieerub. Põhjameres sigib kammeljas aprillist augustini 10-40 m sügavuses. Ta koeb mitu miljonit marjatera (läbimõõduga 0,91—1,2 mm), rasvatilk kollane, mustaga pigmenteerunud.

Kasv ja kaal

Meie rannavetes elutsevad kammeljad on keskmiselt 30–35 cm pikkused ja kaaluvad 200–400 g. On aga püütud ka märksa suuremaid isendeid. Läänemere suurim kammeljas on tabatud Ahvenamaal ja see kaalus 5 kg.

Väljapüük

Tavaliselt esineb kammeljat kogu meie rannikul lestasaakide hulgas mõni protsent. Ka huvikalastajad saavad kammeljaid kaaskaladena lestapüügil. Kuivõrd Euroopas on kammeljas väga kõrgelt hinnatud toidukala (erinevalt Eestist), siis püütakse teda ka sihipäraselt nakkevõrkude ja õngejadadega.

Kammeljas toidukalana

Kammeljast meie rannarahvas eriti ei hooli, sageli peljatakse tema „vedelat“ liha ja võetakse pannile panemiseks parema meelega lesta. Siin mängib rolli eelkõige harjumus, sest esiteks on tegemist vähearvuka kalaga (kaaspüük lestade kogumassist alla 5%), teiseks on eestlased ajalooliselt rohkem ikka rasvasemast suutäiest lugu pidanud. Ka erineb kammelja maitse oluliselt lesta omast.

Seevastu mujal maailmas hinnatakse kammelja liha väga kõrgelt just tänu tema vähesele rasvasisaldusele – kammeljafileed peetakse delikatessiks ning sellel on kõrge turuhind. Kammelja lihas on rasvasid 1,7%, valke 16,7%, energeetiline toiteväärtus 82 kcal/100 g.

 

Allikad: Kalapeedia Eesti kalastuse entsüklopeedia. Kammeljas (Scophthalmus maximus).