Latikas on kalaliik karpkalalaste sugukonna alamsugukonna perekonnast, millesse viimasel ajal loetakse kuuluvat üksainus kalaliik. Rahvasuus teatakse teda ka kui kala ema, kärnanina, lahn, lasn, lapakas, lehtjas, libanik, lips, preks, prõks.
Kirjeldus
Keha kõrge, tunduvalt lamenenud. Noored isendid suhteliselt madalama kehaga. Soomused seljauime juures palju väiksemad kui küljejoone lähedal. Silma läbimõõt ninamiku pikkusest väiksem. Suu poolalaseisune, väljasopistatav, neeluhambad ühes reas. Selg rohekaspruunist mustjassiniseni, küljed noortel hõbedased, vanemail valkjashallid, kõht valkjas. Kõik uimed hallikad (mitte punakad). Kudemisajal isastel peas, kehal, vahel ka uimedel üsna tugev helmeskate. Latika värvus muutub sõltuvalt kala vanusest, põhja ja vee värvusest. Vanad latikad muutuvad tumedaks ja kullakarvaliseks; turbajärvedes on nad punakaspruunid. Latikat, eriti nooremaid isendeid, aetakse tihti segamini nuruga.
Levik
Latikal on erinevaid vorme ja eristatud on ka alamliike, ehkki enamasti vaadeldakse tänapäeval latikat ühe ja ühtse liigina. Eesti mandriosas (eeskätt lõuna pool) on latikas laialt levinud, rannikumeres aga vähearvukas (peamiselt Pärnu, Matsalu ja Haapsalu lahtedes). Saartel seniseil andmeil puudub.
Eluviis
Eestis eelistab latikas suuremaid madalavõitu veega eutroofseid kuni hüpertroofseid järvi, väldib düstroofseid metsa- ja soojärvi. Põlgab tihedat taimestikku. Jõgedest on talle meelepärasemad need, kus veevool aeglane ja põhi mudane. Latikas on põhja hoiduv parvekala. Talvitub sügavamates kohtades.
Sigimine
Lõuna pool kasvab latikas kiiremini ja saab suguküpseks 3-4-aastaselt, põhja poole 5-8-aastaselt.
Eestis koevad emased esimest korda reeglina 6-10-aastaselt, isased keskmiselt aasta nooremalt . Kudemine algab Eestis tavaliselt mai teisel poolel ja kestab 3-4 nädalat. Koeb mitmes rühmas, suuremad isendid (nii emased kui isased) väiksematest harilikult mõnevõrra varem. Mari lastakse kuni ühe meetri sügavuses vees eelistatavalt surnud taimedele, eeskätt tarnale. Eesti vetes on latikal sobivaid koelmuid tavaliselt piisavalt, varude seisund oleneb enamasti muudest teguritest. Küpsed marjaterad on hallikaskollased, absoluutne viljakus reeglina 30 000 ja 500 000 marjatera vahel, suhteline viljakus 100-130 marjatera.
Põnev fakt: Hästi suured latikad (üle 3 kg) jäävad sageli steriilseks ning ei koe.
Toitumine
Zooplankton on põhitoiduks üsna kaua aega (enamasti 2, mõnikord koguni 3-4 aastat), siis see asendub järk-järgult põhjaloomastikuga. Lemmiktoiduks suured surusääskede (Chironomus) vastsed, keda on väljasopistatava suutoru abil mugav põhjamudast välja imeda. Kohati on toiduna tähtsad ka limused (seda eriti suuremail latikail), sobival juhul langevad saagiks ka kalade marjaterad, vastsed ja isegi maimud.
Kasv ja vanus
Latikas kasvab keskmise tempoga. Ta pikkus võib olla 6–40 cm, kaal 0,002–3,5 kg ja vanus ulatub kuni 15.
Väljapüük
Eesti harrastuskalastajad püüavad latikat aastas paarikümne tonni ümber. Töönduslik püük toimub põhiliselt mõrdade ja nakkevõrkudega, harrastuspüük õngega ja (peamiselt talvel) kirplandiga. Kõige paremini saab latikat kätte kevadel kudemisrände ajal, ent siis on ta püük varude kaitse eesmärgil tugevasti piiratud. Teine püügihooaeg on sügisel pärast suvist nuumaaega, mil latikas koondub suurtesse parvedesse.
Latikas toiduna
Latika liha on maitsev, üsna rasvarikas (2-10%), kalorsusega 110-150 kcal/100g. Väga populaarne suitsutatuna.
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Latikas (Abramis brama).