Meriforell ehk iherus on lõheliste sugukonna lõhede perekonda kuuluva forelli ökoloogiline vorm. Eesti keeles ka norjas, taimo
Kirjeldus
Keha pisut jässakam ja sabavars jämedam kui lõhel. Seljauim tähniline. Sabauime serv tavaliselt sirge või kumer. Suu ulatub silmast tahapoole. Tähnikul kummalgi küljel 15-16 sinakashalli laiku ja rohkesti punaseid täppe. Laskujal selg tume (hallikaspruunist -roheliseni), küljed hõbedased, kõht valkjas. Meres värvus varieeruv, selg ja küljed enamasti pruunikad või kollased tumepruunide ja tellispunaste tähnidega, need sageli ümbritsetud heledama rõngaga. Tähne rohkesti ka allpool küljejoont (lõhel on neid seal vähe). Pulmarüü tagasihoidlik: isastel tekib alalõuale väike konksjätke ja kehal suureneb roosakate tähnide arv, emastel muutub välimus veelgi vähem. Lõpusekaanes aluskaane nurk ulatub eeskaaneni. Sahkluu laba kolmnurkne, selle tagaserval 3-4 hammast. Sahkluu varrel hambad ühes või kahes reas, tipud vasakule või paremale poole viltu. Lõpusekaarel esimesed ja viimased piid käsnjad, tömbi tipuga.
Levik ja eluviis
Merest jõkke või ojja kudema tulev siirdekala. Levinud Läänemeres. Ka sisevetes moodustab paikseid vorme, neist Eestis on tuntud jõeforell (S. t. m. fario). Meriforell moodustab paikseid vorme märksa arvukamalt kui lõhe. Eestis tõuseb kudema umbes 23 jõkke ja 12 ojja.
Sigimine
Jõkketõus algab enamasti augusti lõpul-septembris. Kudemine sarnaneb lõhi omaga, ent pesakühmud on mõnevõrra väiksemad: pikkus tavaliselt 1-1,5 m, laius 0,3-0,5 m, pesalohu sügavus 10-20 cm. Kudemine mõjub meriforellile vähem kurnavalt kui lõhele, korduvalt kudevaid meriforelle suhteliselt märksa rohkem kui lõhesid. Äsjakoetud marjaterade läbimõõt 4,5-5,5 mm. Nende värvus on pisut kahvatum kui lõhe omadel. Absoluutne viljakus tavaliselt 3000-10 000 marjatera, suhteline viljakus 2-3 marjatera. Eesti vetes kudevate meriforellide toitumisränded meres on palju lühemad kui lõhel, piirdudes valdavatel juhtudel Läänemere keskosa ja Soome lahega.
Toitumine
Enam-vähem sama, mis lõhel. Noored söövad jões putukate (peamiselt ehmestiivaliste ja surusääsklaste) vastseid, kirpvähke, väikesi limuseid ja teisi selgrootuid. Meres põhitoiduks kalad (räim, kilu, väike tobias jt.). Kudejad söövad marja.
Kasv ja vanus
Tähnikueas kasvab meriforell jões pisut kiiremini kui lõhi, ent meres jääb viimasest kiiresti maha. Võivad elada kuni kümne aastaseks, kaaluda 0,4–6,1 kg ning olla pikad 0,03–83 cm.
Väljapüük
Aastane kogupüük maailmas aastail 2000–2011 oli 3391–4743 tonni. Suurimad püüdjad Hispaania, Türgi, Poola ja Soome. Eesti aastane väljapüük (FAO andmetel) sellel ajavahemikul 9-19 tonni.
Nagu lõhe puhul, nii saadakse ka meriforelli toidukalaks märksa suuremal määral kasvatatud kaladena, kui ulukkaladena. Suurimaks meriforelli kasvatajaks on Venemaa. Lõhe kasvatusmahtudele jäävad meriforelli tootmismahud maailmas küll enam kui sajakordselt alla.
Meriforell toiduna
Liha ei jää kvaliteedilt lõhe omale alla.
Allikad: Kalapeedia. Eesti kalastuse entsüklopeedia. Meriforell ehk iherus (Salmo trutta morpha trutta).