Merilest ehk atlandi merilest on kalaliik lestaliste seltsi lestlaste sugukonna perekonnast merilestad. Rahvapäraselt teatakse teda ka silelesta, kuldlestana.
Kirjeldus
Oliivpruunil ülapoolel oranžid või punased tähnid, alapool valge, mõnikord kollaste või pruunide tähnidega. Küljejoon peaaegu sirge, nõrga tõusuga eesosas. Silmad tavaliselt ainult paremal küljel, silmade vahel luuköbrukesed. Keha ja uimed üleni siledad, tsükloidsoomustega. Suu on väike, selle nurk silma eesservaga kohakuti.
Levila
Atlandi ookeani kirdeosas Euroopa rannikul Portugali rannikumerest Barentsi ja Valge mereni, ka Vahemere lääneosas, Islandi ümbruses, Gröönimaa lõunarannikul ja Läänemere lõunaosas.
Üksikult esineb Läänemeres kuni Stokholmi saarestikuni. Liepaja piirkonnas on teda arvukalt. Soome vetest on püütud Helsingi lähedalt, Turu saarestiku lõunaosast ja Ahvenamaalt.
Eesti vetest on siin juhukülalisena viibivat merilesta tabatud väga harva: esimesed korrektselt määratud isendid püüti 1948. aastal loode pool Saaremaad.
Suurus
Tavaline pikkus 25-50 cm, kuid see võib ulatuda 90-100 cm ja kaal 5-7 kg. Eluiga kuni 50 aastat.
Eluviis ja toitumine
Harilikult viibib rannavööndis rohkem kui 100 m sügavusel liivasel või mudasel põhjal, noored madalas rannavees. Toitub limustest ja hulkharjasussidest, suuremad isendid söövad ka kalu. Maimud ja noorkalad liiguvad vahetevahel rannikule väga lähedale. Selleks kasutavad nad tõusu ja mõõna vaheldumist.
Sigimine
Sigib erinevates piirkondades novembrist juunini, Läänemeres peamiselt veebruaris-märtsis. Koeb pelagiaalis 20-50 m sügavusel paarikaupa, emane isase kohal 16 000–345 000 kollast rasvatilgata marjatera. Merilest annab Läänemeres ja Põhjamere lõunaosas hübriide lesta ja soomuslestaga.
Väljapüük
Põhiline oht merilestale on tänapäeval ülepüük. Maailma Looduse Fondi andmetel on merilesta 8 tähtsamast asurkonnast ainult 1 jätkusuutlik, ülejäänud kannatavad ülepüügi all. Vanemaid kui 6aastaseid atlandi merilesti 3 asurkonnas peaaegu ei kohta, sest nad on üldiselt välja püütud. Seetõttu on atlandi merilesta varud lähedal kõigi aegade kõige madalamatele väärtustele. 2010 lisas Greenpeace atlandi merilesta meretoidu punasesse nimekirja.
Merilest toiduna
Merilest on oluline töönduskala (peamiselt Põhjameres) ja kulinaarselt peetakse teda tursast, kilttursast ja meriahvenast paremaks. Riikides, kus on levinud Fish&Chips kultuur, kasutatakse selle roa valmistamisel ka merilesta. Eriti kõrgelt hinnatakse merilesta toidukalana Taanis ja Põhja-Saksamaal. Merilestast valmistatakse nii soojasid pearoogasid kui ka külmi suupisteid. Merilesta lihas on 0,8(0,3-1,5)% rasvu, 17,2(16,8-17,7)% valke ja keskmiseks toiteväärtuseks 348 kJ/100 g
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Merilest ehk atlandi merilest (Pleuronectes platessa).