Merisiig

Merisiig ehk siig on Eestis enamasti olnud käsitletud kui iseseisev kalaliik lõhilaste sugukonna siigade perekonnast. Teisalt käsitletakse merisiiga hariliku siia ehk euroopa siia Läänemeres elava vormina, eristamata teda omaette kalaliigina. Rahvapäraselt nimetatakse siiga ehe, ehi, kivisiig, muik, saunakala, siiakala, siiamann, valgekala, sik.

Kirjeldus

Keha üsna sale, külgedelt lamenenud. Pea suhteliselt väike, ninamik tömp, suu alaseisune. Lõugadel väikesed hambad. Siia seljauim paikneb selja keskosas. Uimedes puuduvad ogakiired, kuid seljauime taga sabavarre alguses on väike kiirteta ravauim. Merisiia küljejoon on kogu keha ulatusest selgelt eristuv ja kulgeb piki küljekeskjoont. Selg on tumedamat oliivrohekat või sinakashallikat värvi, küljed ja kõht on aga hõbevalged. Paarisuimed on värvunud heledamalt kui paaritud uimed, mis võivad olla punaka alusega. Merisiia silmad on hõbedast värvi. Kudemisajal on isaste ja ka üksikute emaste külgedel piimjas helmeskate.

Levik

Tähtsamad kudemisalad on Saaremaa rannikuvetes (Kihelkonna ja Küdema lahtedes), Väikeses väinas jm, Kihnu ja Ruhnu saarte ümbruses, Pärnu jões, Kagu- ja Loode-Hiiumaa lahtedes, Vormsi ja Haapsalu piirkonnas, vähesel määral Soome lahe rannikumeres ja Narva jões.

Eluviis

Merisiig armastab selget, hapnikurikast ja külma vett. Maimud seevastu taluvad sumbas kasvamisel vett kuni 26 °C ja kasvavad hästi 21–22 °C juures. See kala elab keskmistes veekihtides või põhja lähedal, on päevase eluviisiga, eelistab liikuda parves ja võib sooritada piiratud ulatusega rändeid. Üle 100 km pikkusi rändeid võtab harva ette.

Sigimine ja areng

Suguküpsus saabub emastel 4–5 aastaselt ja isastel aasta varem. Kudemine algab tavaliselt oktoobri keskel, kui vee temperatuur on kuus kuni seitse kraadi ja lõpeb detsembri algul. Kudemispaikadeks sobivad kivise ja kruusase põhjaga, setetevabad ja lainetuse otsese mõju eest hästi kaitstud merelahed. Ruhnu ümbruses koeb siig isegi umbes 15 m sügavusel. Keskmine emassiig väljutab korraga 50-300 marjatera. Kudejad tekitavad järsult liikumissuunda muutes veekeeriseid, mis paiskavad allavajuvad marjaterad laiali. Sellise tegevusega kaasnevad tihti erilised vurtsatavad helid. Merisiig koeb korduvalt, kus emas- ja isassiig hoiduvad küljetsi tihedalt teineteise vastu. Kalade koospüsimist soodustab keha kattev kare helmeskate, mis on isasel tugevam ja emasel nõrgem. Poolteist kuud pärast koorumist muutuvad vastsed maimudeks ja neil arenevad välja uimed ning soomuskate.

Toitumine

Vastsed ja maimud on planktonitoidulised, süües kevadel zooplanktoneid (peamiselt aerjalalisi), väiksemaid surusääsklaste vastseid ja teisi pisiloomi. Täiskasvanud siigade toit on mitmekesine – väikesed limused, kakandilised, hüdraloomad, kirpvähilised, putukad. Suuremad isendid söövad ka kalu.

Varud ja kasutamine

Siia arvukust kahjustab madal veeseis, hapnikupuudus põhjas marja haudumise ajal, soe hilissügis, pehme talv ning sellele järgnev pikk ja jahe kevad. Need tingimused põhjustavad vastsete varajase koorumise ja nad jäävad nälga, kuna zooplanktonit on vähe. Varude suurendamiseks hautatakse marja ja

kasvatatakse vastseid ka kunstlikult ning seejärel lastakse merelahtedesse. Merisiiig ei kuulu looduskaitse alla, kuid alammõõt on 30 cm standardpikkust ehk 35 cm täispikkust.

Põnev fakt: Siig oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest ning võrkudest hiilib ta lihtsalt mööda. Siiga kaitseb rida püügikeeldusid.

Siig toidukalana

Söödav osa merisiiast moodustab kala üldkaalust 70–75%, mida on rohkem kui enamikel Eesti kaladel. Siia liha on õrn ning maitsev, selle rasvasisaldus (7–10%) ja kalorsus (150–170) ületab keskmise. Soolatud siialiha peetakse delikatessiks. See muudab merisiia väärtuslikuks toidukalaks, kelle liha tarvitatakse peamiselt soolatult.

 

Allikad: Kalapeedia Eesti kalastuse entsüklopeedia. Merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus).