Peipsi tint on meritindi järvevorm. Rahvapärased nimetused on veel koerusk, kooruska, netki, till, tindikala, tint.
Kirjeldus
Peipsi tint on meritindi mageveeline kääbuskasvuline lähisugulane. Keha väga sale, üsna läbipaistev, suu on suur. Silmad suhteliselt suuremad kui meritindil. Värvus hallikaskollane, meritindi omast pisut heledam. Isastel on kudemisajal peas ja seljal nõrk helmeskate. Nagu meritint, nii meenutab ka Peipsi tindi lõhn värsket kurki.
Levik, eluviis
Läänemere valgla järvedes ja veehoidlates, samuti Petšora ja Volga valglates. Eestis püsivalt Peipsi järves, kust satub aeg-ajalt ka Narva veehoidlasse, kuid seal arvatavasti ei koe. Võrtsjärve toodi ilmselt kalurite poolt 19. saj. keskpaiku, kuid 20. sajandi esimesel poolel teda seal ei olnud. Siis asustasid kalurid ta järve tagasi, tuues sinna Peipsist tindimarjaga kaetud mõrralina tükke. 1960ndatel aastail asustati ka Vagula järve (Võrumaal). Ta on parvekala, kes hoidub kalda lähedale vaid kudemisajal.
Sigimine
Peipsi suures põhjapoolses osas (nn Suurjärves) saavad nii isased kui ka emased suguküpseks ühe-kaheaastaselt, lõunapoolses Pihkva järves (kus kasvab kiiremini) mõneti varem, põhiliselt aastaselt. Reeglina koeb vaid kord elus. Vähesed kiirekasvulised isendid elavad kauem ja koevad korduvalt. Kudemine algab kohe pärast jääminekut, Pihkva järves tavaliselt aprilli teisel poolel, Suurjärves nädal-paar hiljem. Ta koeb veesisesele taimestikule (nt Pihkva järves), peamiselt vesisamblale, Suurjärves aga peaaegu kogu ida-, põhja-, ja läänekalda lähedal kuni 4 m sügavuses liivasel-kruusasel põhjal. Marjaterad on väikesed (läbimõõt 0,7-0,9 mm), mistõttu viljakus suur: absoluutselt 700–15 000 marjatera, suhteliselt 800–1000 marjatera (märksa rohkem kui merisiial).
Toitumine
Peipsi tindi põhitoiduks on zooplankton (eeskätt pelaagilised liigid), peale selle väikesed surusääsklaste vastsed ja kalade mari. Suuremad tindid ei ütle ära liigikaaslaste vastsetest ja maimudest.
Kasv ja vanus
Kasvutempo on toitumistingimustele vastavalt väga muutlik: eri aastatel võib ühevanuste tintide kasv erineda ühes-samas veekogus 3–5 korda. Meie teiste kaladega võrreldes on tint üks aeglasekasvulisemaid.
Väljapüük
Peipsis olnud üks tähtsamaid töönduskalu, aastasaak tavaliselt 1500–3500 t (kuni kolmandik kalade kogusaagist). Venemaa poole tindisaak on Eesti poole omast tavaliselt 2–3 korda suurem.
Ülivarase suguküpsuse ja lühikese eluea tõttu arvukus ja saagid äärmiselt kõikuvad, olenedes eelkõige kudemistingimustest (soodsad on püsiv veeseis, soe vaikne ilm ja küllalt suur kudejate hulk). Arvukust vähendavad ka röövkalad (eriti koha ja ahven), kellele tint on tähtis toiduobjekt. Peamiselt püütakse Peipsi tinti varakevadel kudemise ajal suurte mõrdadega. Venemaa poolel püütakse tinti ka traalidega, seda eeskätt sügisel.
Peipsi tint toiduna
Liha üsna maitsev, meritindi omast väheke rasvasem (3-4%) ja kõrgema kalorsusega (90-100). Valdav osa tindisaagist kuivatatakse, ülejäänu realiseeritakse värskelt.
Põnev fakt: erinevalt meritindist ei hakata tillukest peipsi tinti rookima, ta läheb tervenisti toiduks.
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Peipsi tint (Osmerus eperlanus morpha spirinchus).