Säga e harilik e euroopa säga on kalaliik sägalaste sugukonna sägade perekonnast. Rahvapäraselt on ta tuntud kui somm, summikala, sõgi, sääkala.
Kirjeldus
Keha soomusteta, limane, pikk, painduv. Pea lai, lame, suu suur. Kummaski suunurgas ülahuulel väga pikk poise, alalõual neli lühikest peent poiset. Värvus muutlik, tavaliselt oliivroheline, selg mustjassinine, -roheline või -pruun. Küljed heledamad, marmorimustriga, kõht hallikirjaline. Seljauim on tilluke, vaevaltmärgatav, rasvauime ei ole, pärakuuim on aga väga pikk.
Levik
Eesti on säga levila põhjapiiril, siin leidub teda vaid Peipsis, Emajões ja väga vähe Võrtsjärves. Varemalt olla tabatud ka Pärnu jõest-lahest ja Kasari jõest-Matsalu lahest.
Eluviis
Järvedes ja suuremates jõgedes, põhja hoiduv eraklik ja öise eluviisiga röövkala. Peitub aukudesse ning varjete alla. Talvel uinakus. Säga on väga hea kuulmisega.
Sigimine
Emased saavad meil suguküpseks arvatavasti 5-6-aastaselt, isased aasta nooremalt. Kudemiseks vajalik veetemperatuur vähemalt 20 ºC, mis piirab tunduvalt säga levikut. Eestis koeb ilmselt juunis madalates kohtades, heidab kollakasrohekad marjaterad saskala kaevatud kudepessa, mis paikneb puukõdu all lehekõduga täitunud mudalohus.
Toitumine
Põhitoit on kalad (esmajoones ahven, kiisk, särg), mõnikord lisanduvad neile konnad, väikesed veeselgroogsed ja vette sattunud pisiimetajad. Suuremad isendid võivad kasutada toiduks ka veelinde. Rünnanud on ka koeri.
Kasv ja vanus
Säga kasv on ülikiire. Pikkus varieerub 17–147 cm, kaal 24g–23 kg vastavalt vanusele – piirvanus võib olla kuni 80.
Säga toidukalana
Hinnatud on nooremate sägade (alla 15 kg) liha. Suuremate isendite puhul peetakse liha liialt rasvaseks ja selle kasutamist ei soovitata. Mari on mõnede väidete kohaselt mõnevõrra mürgine ja seda ei tohiks toiduks kasutada, kuid tegelikkuses kasutatakse marja siiski nö kaaviarina. Eestis kehtib sägale täielik püügikeeld.
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Säga e harilik e euroopa säga (Silurus glanis).