Vikerforell on kalaliik lõheliste sugukonna idalõhede perekonnast
Kirjeldus
Vikerforellil on tüüpiline lõhelase voolujooneline kehakuju, kuid teiste forellidega võrreldes on ta natuke jässakam. Värvus sõltub elupaigast, vanusest, soost, suguküpsuse astmest. Selg on tumehall, sinkjas- või rohekashall, kõht kollakashallist hõbedaseni, küljed oliiv- või hallikasrohekad, sinakad või kollakad. Piki külge kulgeb iseloomulik roosakaslilla lai (kuni 1/3 keha kõrgusest) vööt. Ülalpool vööti tihedalt musti tähne, allpool neid hõredamalt. Seljauim, rasvauim ja sabauim kaetud mustade täppidega, teised uimed enam-vähem ühetoonilised. Kudeajal on isased tumedamad, punane küljevööt eredam, kõht tihti lausa tahmast värvi ja nende alalõual areneb konks.
Maimude külgedel on lõhilastele tüüpilised tumedad tähnikulaigud, nn. näpujäljed.
Päritolu, levik, eluviis
Eesti forellikasvatus põhineb marja või noorkalana Taanist ja Soomest igal aastal sisse toodavatel asustuskaladel. Vikerforell satub kalakasvandustest ka meie looduslikesse vetesse, eeskätt jõgedesse, aga ka Võrtsjärve ja teistesse järvedesse. Palju on tehtud ka sihilikke asustamiskatseid siseveekogudesse ja merelahtedesse (Matsalu l., Haapsalu l. jt). Meres sattus vikerforelli kõige rohkem Eesti kalurite püünistesse siis, kui forelli kasvatati meresumpades, sest sumbad polnud kuigi töökindlad. Ka tänapäeval juhtub Soomes tormikahjustuste tõttu sumpade purunemisi ning seetõttu püütakse meil merest ja jõgedest vähesel hulgal ka vikerforelli. Ta on väga kohanemisvõimeline liik.
Toitumine
Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid, vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Kasvandustes söödetakse tänapäeval vikerforelli vaid granuleeritud kuivsöödaga, mis tuuakse peamiselt Taani suurfirmadest.
Põnev fakt: Looduses saab forell tema liha punaseks muutva värvaine vähilistest või vähilisi söönud kaladest, kasvanduskalale aga antakse vastav värvaine (astaksantiin) söödalisandina.
Sigimine
Kalakasvandustes võib kudeda novembri lõpust aprilli lõpuni, olenevalt kohalikust tõust ja tingimustest. Kalakasvandustes saab kudemisaega mõnevõrra reguleerida. Marja eelistatakse võtta 5–6-aastastelt emastelt ja niiska 4–5-aastastelt isastelt. Marjaterade läbimõõt 4,5–5,3 mm.
Kasv ja vanus
Vikerforell kaalub harilikult 0,1kg–7kg, vanus vastavalt 1–14 (kasvandustele vastavalt).
Väljapüük ja kasvatusmahud
Aastane väljapüük loodusest 2000–2011 oli 1892–4466 tonni, suurimaks püüdjaks Inglismaa, järgnevad Peruu ja Soome.
Eestis kasvatatakse tiikides, sumpades ja basseinides. Sellel sajandil on kasvanud umbes 800 tonnini aastas. Suur osa kogutud marjast läheb kaaviari tootmiseks.
Allikad: Kalapeedia. Eesti kalastuse entsüklopeedia. Vikerforell (Oncorhynchus mykiss).