Ahven ehk harilik ahven ehk euroopa ahven, kes on ahvenlaste sugukonda ja ahvena perekonda kuuluv röövkala. Eesti keeles ka ahmen, ahvenas, ahves, ahun, ahnes, kriiska, kurt, muks, näss, poks, sininina, soldat, vops, ämmatapja
Kirjeldus
Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Keha jässakas, külgedelt lamenenud, kõige kõrgem esimese seljauime kohal. Pealagi ja selg oliiv- või mustjasrohelised, küljed heledamad, 5-8 tumeda püstvöödiga, kõht valkjas või hõbedane. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Kaks seljauime, neist esimene teravate ogakiirtega, teine peamiselt pehmete kiirtega. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranžid ja suhteliselt suured. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume.
Levik
Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Šotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Eesti järvedes on ahven koos haugiga kõige levinum kalaliik (mõlemad asustavad 92% uuritud järvi), samuti elab ahven peaaegu pooltes vooluveekogudes ja kõikjal rannikumeres (arvukamalt Väinameres). Mõnedes metsa- ja soojärvedes on ahven ainuke kalaliik.
Eluviis ja toitumine
Ahven moodustab suurtes veekogudes (Peipsis) harilikult kaks vormi: rohuahven ehk rooahven, kes elab kalda ääres, ja suur järveahven ehk avaveeahven. Rohuahven kasvab aeglasemalt ja on väiksem. Põhiosa tema toidust moodustavad zooplankton ja putukavastsed. Järveahven kasvab kiiremini ja suuremaks, mitte niivõrd pikemaks kui laiemaks ja paksemaks, mistõttu tundub küürakana. Järveahvena põhitoiduks on tint, kiisk, särg ja liigikaaslaste noorjärgu, avameres sööb ahven räimi. Saakkalu võib püüda nii varitsedes (üksikult tegutsedes) kui jälitades (siis peetakse jahti parves, kollektiivselt).
Kasv ja vanus
Kasvab meie teiste kaladega võrreldes aeglane. Eestis 6–40 cm, 2g–920g ning vanus max 15. Kõige kiiremini kasvab Peipsis.
Sigimine
Eestis saavad emased suguküpseks keskmiselt 3–5-aastaselt, isased aasta nooremalt. Kudemine algab mõni päev pärast jääminekut, tavaliselt aprilli lõpul. Küpsed 1,3–1,6 mm läbimõõduga helekollased marjaterad väljutatakse meie teiste kalade omadega võrreldes ainulaadselt – pika võrkja seintega toruja marjalindina, mis kinnitub kõiksuguste vees olevate esemete (kivide, okste, rampade, kuhjalavade, isegi seisevpüüniste, tugevamate veetaimede jne) külge, jäädes vette hõljuma. Sel kombel saab ahven sugu jätkata ka niisugustes mudase põhjaga soojärvedes, kus teistel kaladel puuduvad kudemistingimused. Absoluutne viljakus tavaliselt 10 000-120 000 marjatera, suhteline viljakus 150-200 marjatera.
Põnev fakt: ahvenat aitavad levitada ka veelinnud, viies oma jalgade külge takerdunud marjalindid teistest veekogudest täiesti eraldatud umbjärvekestesse ja tiikidesse.
Väljapüük
Aastatel 2000–2012 vahemikus 21 527–28 884 tonni, millest põhiosa püüavad Venemaa ja Soome. Ahvenat on hakatud viljelema ka kalakasvatustes: nt 2012 a kasvatati 435 tonni (Prantsusmaa, Tshehhi jt)
Ahvena väljapüük Eestis kutseliste kalurite poolt aastal 2012 oli 1623,49 tonni. Võrdluseks: aastatel 1930–1938 püüdsid Eesti kalurid aastas ahvenat 357,9—996,9 tonni.
Ahven toiduna
Energeetiline toiteväärtus 84 kcal/100 g, rasvasus 1,7%, valke 17,1%
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Ahven (Perca fluviatilis).