Peipsi siig on hariliku siia endeemiline vorm, keda on käsitletud ka iseseisva liigina või hariliku siia alamliigina. Rahvapäraselt nimetatakse Peipsi siiga ka ehas, ehes, ihes, iias, ikes, järvesiig, kesasiig, salakas.
Kirjeldus
Kehakujult ja värvuselt sarnaneb Peipsi siig merisiiaga, ent on sellest veidi jässakam, suhteliselt lühema peaga, pisut suuremate uimedega ja enam-vähem otsseisuse suuga. Kudemisperioodil on tal helmeskate.
Levik, eluviis
Peipsi siig kujunes välja Peipsi järves pärast viimast jääaega. Teda on katsutud asustada paljudesse
Eesti järvedesse, ent saaki on andnud vaid vähestel juhtudel, nagu Karujärves (Saaremaal), Kooraste Suurjärves (Põlvamaal), Vagulas, Rõuge Suurjärves (Võrumaal) jm. Peipsi siig eelistab jahedat hapnikurikast vett, ent talub ka kehvemaid elutingimusi.
Sigimine
Emased saavad suguküpseks reeglina 4-5-aastaselt, isased aasta nooremalt. Koeb tavaliselt oktoobri lõpus-novembri algusest ca viiekraadises vees 3-4 nädala jooksul, mõnikord isegi jää all (0,5 ºC). Tähtsamad koelmud Emajõe suudme, Meerapalu ja Piirissaare lähedal ning Venemaa poolel Podborovje ja Ostrovtsõ külade vastas 1-5 m (enamasti 2-4 m) sügavuses. Ohtlikumad marjasöödikud on kiisk, väike luts ja siig ise.
Toitumine
Toit väga mitmekesine. Sööb merisiiast suhteliselt rohkem zooplanktonit, seda eriti siis, kui viimast on rohkesti. Suurtel isenditel menüüs siiski peamine osa põhjaloomastikul, kohati tähtsad väikesed kalad (tint, ahven, särg jt). Väikesed siiad hävitavad ka rääbise ja liigikaaslaste poolt koetud marja.
Kasv ja suurus
Peipsi siig kasvab merisiiast kiiremini. Kaal on vastavalt vanusele 0,2–2,1kg, pikkus 12–57cm.
Kasutamine
Peipsi siig on väärtuslik tööndus- ja spordikala, kuid varud ja saagid väikesed. Liha ei jää kvaliteedilt merisiia omale alla.
Allikad: Kalapeedia – Eesti kalastuse entsüklopeedia. Peipsi siig (Coregonus lavaretus maraenoides)